Keevisõmbluse jälgimine ja keevisõmbluse positsioneerimine on kaks keevitamise automatiseerimises kasutatavat erinevat funktsiooni. Keevisõmbluse jälgimine ja keevisõmbluse positsioneerimine on kaks üksteisest sõltuvat tehnoloogiat, mis mängivad keevitusprotsessis väga olulist rolli.
Keevisõmbluse positsioneerimine, tuntud ka kui keevisõmbluse induktsioon, on protsess, mille käigus tuvastatakse töödeldaval detailil õmbluse asukoht ja suund enne keevitusprotsessi algust. Tavaliselt saavutatakse see andurite ja tarkvaraprogrammide abil, mis juhivad keevituspüstoli õmbluse täpsesse asendisse. Keevisõmbluse positsioneerimise eesmärk on tagada keevituse täpne rakendamine keevisõmblusele, mis on keevituse tugevuse ja terviklikkuse tagamiseks ülioluline. Lisaks aitab keevisõmbluse positsioneerimine vähendada selliseid defekte nagu sälgud, ületäitmine ja läbipõlemine.
Keevisõmbluste asukoha määramiseks on mitu meetodit, sealhulgas puuteinduktsioon, jooninduktsioon ja laserinduktsioon. Puutetundlikkus on meetod õmbluste tuvastamiseks tooriku pinna füüsilisel kokkupuutel traadi või otsikuga. See meetod on lihtne ja usaldusväärne, kuid see on aeglane ja sellel on piirangud keevisõmbluse vahede tuvastamisel. Joone tuvastamine sarnaneb puutetundlikkusega, kuid see kasutab servomootorit, et liigutada joont kiiresti üles ja alla, kui robot liigub mööda töödeldavat detaili. Selle meetodi abil saab tuvastada põkkkeevisõmblusi, mida on staatiliste joonte või düüsikontakti induktsiooni abil raske leida, kuid mis nõuab spetsiifilist riist- ja tarkvara. Laseri induktsioon on kiirem kui kombatav induktsioon ja suudab tuvastada õmblused paksusega 1/16 tolli. Keevisõmbluste vahede tuvastamisel on aga piiranguid, kuna ruudukujulisi põkk-keeviseid ei leita.
Teisest küljest on keevisõmbluse jälgimine keevisõmbluse tee jälgimise protsess keevitusprotsessi ajal. See saavutatakse andurite ja tarkvaraprogrammide abil, mis juhivad keevituspüstoli reaalajas mööda keevisõmblust. Keevisõmbluse jälgimise eesmärk on tagada keevituse täpne rakendamine keevisõmblusele, isegi kui õmbluse asend või kuju muutub. See on keevitamise tugevuse ja järjepidevuse tagamiseks ülioluline, isegi kui töödeldavat detaili mõjutab soojuspaisumine või muud deformatsiooni põhjustavad tegurid.
Õmbluse jälgimiseks on mitu meetodit, sealhulgas kaare jälgimine, laserjälgimine ja visuaalne jälgimine. Kaare jälgimine hõlmab kaare karakteristikute mõõtmist keevitusprotsessi ajal, et teha kindlaks erinevus roboti õpetatud tee ja tegeliku keevitustee vahel. See meetod sobib pikkade või kõverate keevisõmblustega osadele, mis võivad komponenditi erineda. Laserjälgimine kasutab laserandureid keevisõmbluse jälgimiseks keevitusprotsessi ajal, andes robotile reaalajas tagasisidet, et tagada keevituse täpne pealekandmine keevisõmblusele. Visuaalne jälgimine kasutab keevitusprotsessi ajal keevisõmbluse kujutiste jäädvustamiseks kaamerat, mida seejärel tarkvara analüüsib, et juhtida robotit mööda keevisõmblust liikuma. See meetod sobib keerukate geomeetriliste kujunditega või oluliselt deformeerunud toorikute jaoks.
Kokkuvõtteks võib öelda, et keevisõmbluse positsioneerimine ja jälgimine on keevitusautomaatikas olulised funktsioonid, kuid neil on erinevad kasutusalad ja need põhinevad erinevatel tehnoloogiatel. Keevisõmbluse positsioneerimist kasutatakse keevisõmbluse asukoha ja suuna tuvastamiseks enne keevitusprotsessi algust, samas kui keevisõmbluse jälgimist kasutatakse keevisõmbluse tee jälgimiseks keevitusprotsessi ajal. Need kaks funktsiooni on keevitusprotsessi tõhususe ja kvaliteedi optimeerimiseks üliolulised ning võivad aidata vähendada defektide tekkimise võimalust, parandada keevisõmbluste tugevust ja terviklikkust.